Päevalille lehe peal elas mõnusat elu roheline lehetäi. Söögist tal puudust ei olnud, sest taim oli ilus ja tugev. Nii oli ta elanud kauni taime varjus alates hetkest, mil nägi ilmavalgust. Kuid lehetäi ei saanud nautida oma elu kaua. Tema ligi roomas kavalate plaanidega tigu. Tigu oli läbinud sihikindlalt kahe aasta jooksul 10 meetrit. Pikast rännakust väsinuna leidis ta endale maitsva kõhutäie. Selleks osutus eluterve ja mururoheline lehetäi. Pistnud lehetäi põske, peesitas tigu pahaaimamatult edasi päevalille lehe peal. Kuid ega hiirgi maganud. Hiir oli juba pikka aega jälginud tigu ning kuna oli parajasti lõunaaeg, otsustas hiir teo magustoiduks nahka pista. Oli see alles magus amps! Magusaim tigu, mis hiir eales saanud oli! Kuid vaene siil oli ikka veel tühja kõhuga! Kurvastades hiilis siil kauni päevalille poole. Nähes, et hiir nii maialt tigu nosib, hüppas siil hiirele peale ning hampsas kaelast kena fileetüki. Kõht sai täis
välja, kuid siiski omamoodi veetlev ja tuli tagasi tuletorni juurde ning sai selle lõpuks valmis. Valin Mr. Carmichaeli, sest ta tundus huvitav inimene ja oli viimases peatükis Lily kõrval. Mr. Carmichael on luuletaja, aga erinevalt mr. Ramsay'ist ei otsi tema heakskiitu oma loomingu kohta, alles romaani lõpus saame teada, et ta on välja andnud luulekogu. Mrs. Ramsay arvates oleks saanud temast suur filosoof, aga tema abielu läks luhta. Nüüd peesitas mr. Carmichael lihtsalt murul. Mrs. Ramsay tundis, et mr. Carmichael ei usalda teda, sest alati kui ta küsis temalt, kas on vaja midagi tuua, võpatas ta. Ta arvas, et see oli mr. Carmichaeli naise süü, kes ta minema ajas, kui mrs. Ramsay neile külla tuli ja mees pidi temalt raha paluma, see oli ta jaoks alandav. Nii tõmbus mr.. Carmichael ta eest kõrvale, ei rääkinud mrs. Ramsay'ile midagi, kuigi mrs
annaabi.ee 
