V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Trouillefou andis märku ja hertsog, keiser ja santlaagrid asusid hobuserauana kahele poole
trooni, kuna Gringoire, keda ikka veel kõvasti kinni hoiti, keskel seisis. See poolsõõr
koosnes kaltsudest, närudest, kassikullast, harkidest, kirvestest, purjus jalgadest, paljaist
tugevaist käsivartest, ilgeist, allakäinud juhmidest nägudest. Selle santkonna ümarlaua
keskel valitses Clopin Trouillefou selle nõukogu doodzina, selle peerkonna kuningana, selle
konklaavi paavstina * juba oma vaadi kõrguse, siis ka selle imelikult kõrgi, julma ja hirmsa
ilme tõttu, mis ta silmaterades sädeles ja mis ta loomalikku, metsikut suliprofiili veelgi
rõhutas. See oli nagu metssea pea seakärssade keskel.
«Kuule!» ütles ta Gringoire'le, paitades rakkus käega oma vormitut lõuga. «Ma ei näe
ühtki põhjust, miks sind mitte üles puua. Muidugi, see ajab sul kananaha üle ihu. See on ka