pahesid. Kui Moliére astus draamakirjandusse, olid moes jandid, mille eesmärgiks oli publikut üllatada ja publik naerma panna. Tema komöödiad moodustavad siiani koomilise teatri klassikalise raudvara. Peamiselt kujutas ta oma näidendites kaasaegseid prantslasi, sest ta tundis hästi Prantsusmaa elu, inimesi ja kombeid, siiski peegeldas ta kaasaega kriitiliselt. Silmakirjalikkusele, vagatsemisele, eputamisele ja peenutsemisele eelistas ta loomulikkust ja inimlikku lihtsust. Molière lähenes oma eluvaadetes renessansile, mis idealiseeris täiuslikku, mitmekülgset ja vaba inimest, kuid tema ideaaliks jäi siiski tasakaal. Molière oli oma olemuselt realist. Ta ei tunnistanud teatrit, mis irdub kaasajast, kritiseeris lavakujude skemaatilisust ja kunstlikult väljamõeldud stseene. Molière tegi oma teostes nalja tõsiste ja oluliste asjade üle, sest ta hindas kõrgelt komöödia ühiskondklikku rolli
käsitleti ohuna traditsioonilisele kogukonnale. Jõukude moodustamise, kakluste ja rünnakute kaudu omandasid skinheedid kiiresti hirmuäratava kuulsuse ja muutusid laiema ühiskonna jaoks rassismi sünonüümiks. Teine skinheedide laine kerkis esile 1970ndate lõpus – 1980ndate alguses, mil skinheadid oma rassistliku suhtumise tõttu neonatside liikumisele lähenesid ja sellega osaliselt segunesid Rokkarid/mootorratturid olid modide kaasaegsed, kes vastandusid modide peenutsemisele ja rõhutasid oma brutaalsust ja vägivaldsust töölisklassile omase mehelikkuse tunnusena. Igapäevaelus töötasid nad peamiselt väljaõppeta sinikraedena ühiskonna kõige madalamal pulgal. Brake on märkinud, et nad olid kas tulihingelised baikerid, kelle jaoks mootorratas sümboliseeris vabadust ja mehelikkust, või siis mootorratturite kultuuriga nõrgemalt seotud „õlinäod“. Tugevalt seksistlike hoiakutega macho-kultuur vastandus nii modidele, õrnemale
annaabi.ee 
