Loomad on roninud maapinnale hingama, sest mullas on sel ajal liiga umbne. Vihmaussil on valgustundlik nahk, ka tunneb ta puudutusi ja toidu maitset. Maa sees tunneb ta juba kaugelt muti liginemist. Kõiki tema ärritusi võtab ta vastu nahas asuvate tunderakkudega. Vihmaussil ei ole silmi, ka ei kuule ta. Vihmauss on jalgadeta ja liigub edasi roomates. Roomata saab vihmauss ringlihaste ja pikilihaste koostöö tulemusena. Ringlihased lubavad ussil ennast peenikesena ettepoole välja venitada, pikilihaste toimel uss jämeneb ja tõmbab tagaosa eesmisele järele. Edasiliikumisel on abiks ka harjased, mis asetsevad paariviisi vihmaussi kõhupoolel. Mullas liikumise teeb lihtsamaks vihmaussi limane nahk, mis aitab tal ennast paremini läbi mullaosakeste libistada. Maapinda tungib ta terava koonusetaolise pea abil. Keha kokkutõmbudes pea jämeneb, avaus mullas laieneb ja järk - järgult tungib uss mulda. Kui maapind on kõvem, niisutab ta seda
vatena, inimese omadega võrreldes teineteisest kaugemal ning kergelt vildakad nagu idamaistel või mongoliidsetel. Kõrvalesta ega -ava pea küljel ei ole. Nina on ebamäärane, üks või kaks väikest auku on identifitseeritud ninasõõrmetena. Suu piirkonda kirjeldatakse kui väikest pilu või pragu. Osadel juhtudel ei ole üldse suud. Tundub, et suu ei ole neil suhtlemiseks ega toitainete sissevõtmiseks. Kaelapiirkonda kirjeldatakse peenikesena ning osadel juhtudel üldse mitte nähtavana, kuna tihedalt kootud rüü on ümber. Enamus vaatlejaid kirjeldab neid huma- noide kui karvutuid. Osadel taastatud kehadel on väike karvkattega piirkond pealael. Teistel näib peas olevat hõbedane pigimüts. Ei olnud mingisuguseid hingamise lisaseadmeid ega suhtlemise vahendeid. See vihjab tele- paatiale ja kõrgemale intelligentsile. Ühel juhtumil oli parema kõrvalesta juures ava, kust paistis välja kristalne võrgustik
annaabi.ee 
