Murdoch kasutas oma raamatutes sagely fantaasia ja gooti kirjaduse elemente, kuid tema kangelased olid realistlikud oma püüdlustes leida erakordsetes olukordades elu mõtet. Paljudes Murdochi raamatutes leidub religioosseid või filosoofilisi teemasid, kuid ka need on väljendatud tegelaskujude kahtluste-kõhkluste ja saatuste kaudu. Murdochi peateoseks loetakse romaani "Meri, meri", mis sai 1978.aastal Bookeri preemie. Oma peenetundelisel moel arutleb kirjanik elu mõtte, armastuse, kurjuse, religiooni ja vabaduse olemuse üle. Kui tema esimesi romaane võiks pidada romantiliselt ratsionalistlikeks (teraste kriitikute arvates olnud neis märgata isegi tugevaid Jean Paul Sartre'i mõjusid), siis kuldsetel kuuekümnendatel kirjutab Iris Murdoch oma elu süngeimad romaanid. Murdoch ei ole iial sentimentaalne, ehk ainult vaid siis, kui enne mõne romaanikangelase äärmuslikku tegu on vaja lugeja valvsust uinutada
„Maharaiutud pea" klassikalise armastuskolmnurgaga. Romaanid, mis kõik jutustaksid justnagu elust enesest. Iris Murdochi teoste eestindusi võib nüüdseks juba kahe käe sõrmedel üles lugeda. Murdoch astus kuuekümnendatel inglise kirjandusse juba eluküpse autorina. Enne esikteoste („Võrgu all" ja „Põgenemine võluri eest") ilmumist 1955. aastal oli ta „sahtlisse kirjutanud" juba kuus romaani. Murdoch'i teostes võib tunnetada filosoofi. Oma peenetundelisel moel arutleb kirjanik elu mõtte, armastuse, kurjuse, religiooni ja vabaduse olemuse üle. Kui tema esimesi romaane võiks pidada romantiliselt ratsionalistlikeks (teraste kriitikute arvates olnud neis märgata isegi tugevaid Jean Paul Sartre'i mõjusid), siis kuldsetel kuuekümnendatel kirjutab Iris Murdoch oma elu süngeimad romaanid. Hea näide sellest perioodist on „Ükssarvik", mille tegevustik kulgeb kõledat Iirimaa
annaabi.ee 
