Pliiats
Pliiatsi
tootmiseks pidid nad importima grafiiti Inglismaa kaevandustest. Seda leidus ka Austrias ja
Passaus aga grafiit polnud neis kohtades nii puhas, et sellest pliiatseid teha. Inglismaa grafiit
oli aga liiga kallis ja seda hakkas vähemaks jääma, mille tõttu keelati ajutiselt strateegiliste
toodete eksportimine.
Juhuslikult tegi prantsuse mehaanik Jacues Conte 1795. aastal avastuse. Tootes tiigleid, mida
oli kahurikuulide valmistamiseks vaja, oli tal kogemust grafiidiga. Ta peenestas grafiidi,
puhastas selle sõelumise teel, seejärel segas savi ja veega. Saadud mass valati pikkadesse
ristküliku kujulistesse vormidesse ja lasti kuivada. Peale seda pakiti kinnisesse keraamilisse
pakendisse söega ja põletati kõrgel temperatuuril.
Selline meetod levis 19. sajandi keskel ülemaailmselt ja on siiani pliiatsite tootmise aluseks
(Büttner, buettner-nuernberg, 2012).
PUIT
Harilike ja värviliste pliiatsite tootmiseks kasutatakse enamasti seedripuud. Tänapäeval
annaabi.ee 
