E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
kõnelda. Ka meie sõprade jutt oli sel puhul nii tühine, nende rõõm tõsise vaatleja silmis nii
lapselik, et
141
sellest laiemalt rääkida ei maksa. Tühi jutt ja naer kestsid nii kaua, kuni perenaine jälle
nende keskele ilmus. Krõõda silmad hiilgasid ilma nähtava vaimustuse põhjuseta ja ta keel
käis pisut kangelt; tuju näis esiotsa kaunis hea olevat, läks aga kõhe tusaseks, kui ta nägi, et
sepp ja Mai nii teineteise ligidal istusid, et kõige peenemgi saksa rätsep nende vahele ei
oleks mahtunud.
«L-lõpetage ju oma hirnumine!» käratses perenaine. «Häbi sulle, Maria! Kohe mine vaata,
mis kuduja teeb!»
Mai tõusis sõnakuulelikult üles ja läks teise tuppa.
«Miks te ikka veel va maakeelt jahvatate?» taples perenaine edasi. «Oleks sest Villust
vähemalt nii palju käsu, et mu lastele saksa keelt õpetaks! Te saate ju kõik tast aru, miks te
siis ilmaski ei räägi!»
«Ega me saksad ole,» urises Priidu.
«Saksad ole