endi kohatuses, tuul meid ühte pööraks? Mina tõde kardan, sellepärast luba endast kõnelda kuis kõneldakse võõrast. Mida anda oleks keset seda vaenu milletaolist pole pikki aastaid nähtud? Võtta vanemate viisakusest laenu? Pole sobilik. On seegi suhe jahtund. Mis on põlvkond see mis nimetab end üksi lõpuks, alguseks - täis halba nagu head? Kõik nad ellu jäid, kes ihuüksi läksid, aga kuhu - vaevalt Surmgi teab. Veel maiset kurja mis end valgusesse varjab ja peekreist mõõdukais sind ahvatlemas ligi sa oska peljata, ka homme ometigi hing vaiki valikust - ka siis kui päev sind sarjab. On sarved inglitel, kes teavad sinust tõde ja magus hääl, mis nagu ling su kaelal sõlmub - kui lähed kinnisilmi, meeles ainult kõrgus, nad näevad ohtu sus ja toovad sind kus kõle. Ei ühtki sõna kui ka kistakse sust palvet ja kõigi näiliku eest keset Maa öö valu. Ju vaikib aina see kes põrgugi eest palub, kuid mil ta lausub, Taevas ise püsib valvel.
Luuletaja kirjutab, et elu on andnud ilu, on andnud armastust, on olnud elus ilusaid hetki, mis südames sädelevad ja tekitavad rahutust, ootavad tagasi seda hellust ja naeru. Kuid mitte ainult, elus on olnud ka tormiseid hetki, katsumusi, raskusi ja viletsust. Ehk siis ilu ja valu käivad käsikäes. Elu on väntsutanud, kibedust toonud, kukkumisi, kuid oleme ikkagi üles tõusnud. Mured on need kukkumised, elu keerdkäigud. Kõike on elus tulnud maitsta - nii head kui halba (kõigist ta peekreist proovida sain). Ta on üks inimene kõikidest vaid, üks paljudest, nagu me kõik, saame tunda erilisi hetki, proovime, katsetame erinevaid asju, tegemisi, et leida oma tee. Unistame, usume, loodame elult nii palju. Tahame saada kõike, kuid kõik ei laabu alati nii ilusasti, vahel on elu nii kibe ja pöörab meile selja, et läheb vaja jõudu, tõusmaks üles ja ikka ja jälle edasi liikudes kindlal pinnal.
annaabi.ee 
