Kõik on täitsa *piip ehk vabasta ilu
Laps on nagu loom, ta ei mõtesta oma
tegevust ta on lihtsalt kogemas maailma, kogemas enda võimalusi tunnetada seda maailma,
kogemas enda terviklikkust, rahulolu. Laps kasvab, on täiesti holistiline tervik, kaitstud oma
kogemise mulliga ja oskab endale anda vaimselt kõike, mida vajab. Lapse kese on temas endas ja
ta loob maailma seestpoolt väljapoole.
Ema mängib lapsega ja hoiab tal kätest kinni. Teele maandub peegel. Ema ütleb lapsele, et
peegelist vaatavad vastu nemad ise. Imelik mõte küll, aga järku on neid mitmuses. Alguses
hakkab laps nutma, või naerab sellise maagilise triki üle, kuid peegel ei kavatsegi tema elust
lahkuda, sellega tuleb harjuda.
Olemine kahes kohas korraga on keeruline mõtte trikk, mis loob nii palju segadust, et noor laps
peab sellega kuidagi toime tulema ja lepib vastuoluga. See laps on nüüd piip ( C'est ne pas une
pipe- Magritte).