Selleks kaetakse optilise klaasi pind õhukese kelmekihiga, mille murdumisnäitaja on klaasi omast väiksem. Kelme paksus valitakse nii, et tema pindadelt peegeldunud lained oleks vastandfaasis. Peegeldust võimendades saab valmistada peegleid ning optilisi filtreid, mis osasid lainepikkusi lasevad läbi, aga teisi peegeldavad. Valge valguse värvilist interferentsipilti saab kasutada valmistamaks rahatähtede turvaelementide, mille värvus sõltub vaatlemisnurgast. Prilliklaasidele kantakse peegeldumisvastane pinnakate (AR kate), et prillide kasutamisel jõuaks silma sama hele valgus. Kokkuvõtteks võib öelda, et meie igapäevases elus kohtame enda ümber mõlemat nähtust väga tihti, seda tõenäoliselt ise väga mitte märgateski. Sellegi poolest on nende kahe nähtuse abil arendatud rakendused meile nii vajalikud kui ka tavapärased, et ilma nendeta ei kujutaks me ilmselt täna oma argielu enam ettegi. Helena Lettens 11E2
on otseselt seotud aine omaduste aine dielektrilise ja magnetilise läbitavusega. 1887. aastal uuris parun Rayleigh (John William Strutt) põhjalikult läbipaistvaid kihilisi struktuure, mille kihtidel on erinevad murdumisnäitajad. Ta avastas, et sellisel materjalil on erilised optilised omadused, mis tulenevad mitmekordselt peegeldunud lainetest ning nende interferentsist. Lihtsamad näited sellistest struktuuridest on peegeldumisvastane ja kõrge peegelduvusega kate. Peegeldumisvastase katte murdumisnäitaja peab olema väiksem kui ainel, millele ta kantakse, ning kihi paksus veerand pealelangeva kiirguse lainepikkusest katte materjalis. Nii toimub kiirte peegeldumisel pealmiselt kilelt ning katte ja alusmaterjali piirpinnal interferentsi tõttu 2 tagasipeegelduse kustutamine. Sellele lisaks avastas ta, et kindla sagedusega valguse jaoks saab
annaabi.ee 
