.jne. Ümbersõnastamine õnnestus, mul enda arvates suhteliselt hästi, sest lõpptulemus oli ju ometi hea. Probleemi põhjuse saime teada ja asusime probleemi lahendama. Kui ei oleks seda tehnikat kasutanud oleksimegi jäänud põhjendusega õpetaja on tont. Läksin sõbrannaga šoppama ja tema eesmärgiks oli leida üks kleit mille pikka kirjeldust ma siia lisama ei hakka. Ta kirjeldas kleiti milline see olema peaks, värvi tegumoodi, kangast jne. Kui ta oli selle lõpetanud peegeldasin talle tagasi selle, mis mulle meelde jäi. Talle tundus see armas, et mulle nii palju meelde jäi ja, et teda kuulasin aga mina peegeldasin selleks, et kindel olla kas ma ikka temast õigesti aru sain.
ma mõtlen. Sa lugesid oma maili ja see tekitas sinus küsimusi. Mida tekitas sinus see, kui ma ütlesin, et räägime sellest pärast. Sa olid häiritud sellest, et ma palusin sul hiljem rääkida. Sind ei häirinud see? Sa oled rahul sellega? Mida ma tegin praegu. Ma kasutasin Marki peal aktiivse kuulamise tehnikat. See on see koht, kus minu poiss ütleb, et kui ma hakkan kasutama aktiivse kuulamise tehnikat ehk peegeldan vastu tundeid, mida ta võib tunda, mida ma näen temas. Markis ma peegeldasin seda segadust. Ma ütlen talle tagasi tema sõnu, siis selle peale ütleb minu poiss, et jälle ma hakkan psühholoogi mängima. Tegelikult me peame seda tegema, märkama klienti, märkama teist inimest me kõrval ja peegeldama talle tagasi. Samas ei tohi minna sellega ka äärmusese. Mul on üks tuttav, kunagi käis suhtlemise koolitusel. Nüüd käib asi temaga umbes niimoodi, et kui ma ütlen talle, et palun pane see laptop kinni. Siis ta vastab, et kas sa
Ta vastas mu naeratusele iseteadva irvega. lida, kuidas ülesandega töötamine sujub ja taastada õpilasega töösuhe. Abiks võib olla ka Seejärel küsisin ma, kas tabletid on õpetanud teda „pingis ilma jõulise kiikumiseta istuma“ või järelkohtumise korraldamine (tunnivälisel ajal), et tegeleda õpilasepoolse lugupidamatusega. õpetanud teda „kätt tõstma hõikumata või sõrmi nipsutamata“ (ma peegeldasin talle neid käitu- Selline järelkohtumine on oluline, sest see, mida meie tajume lugupidamatusena (hääletoon, misviise; alates lk 108). Ta irvitas jälle. kehakeel, ohkimine, silmade pööritamine ja nii edasi) ei pruugi õpilase poolt nähtuna nii olla. „Eeei...!“
annaabi.ee 
