kulgu, on ehk võimalik leitud seaduspärasustele toetudes säilinud naljade põhjal rekonstrueerida näiteks möödunud ajastute inimeste psüühikat. Psühhoanalüütilise analüüsi rakendus põhineb küll Freudi poolt väljatöötatul, ületab aga kaugelt tema poolt pakutu ning ehk ka loodetu. Freudismi ja teiste uurimissuundade põhialustes on mitmeid olulisi lahkuminekuid. Välja olgu toodud üks, vastandus nali ja tõsielu. Nalju vaadeldakse sageli kui elu kunstilist peegeldajat, just sotsioloogiliste suundade esindajate töödes. Anekdoot kajastab nende järgi konkreetset ühiskonda, näidates, mida vihati, kardeti, eitati jne. Psühhoanalüütilises suunas nalja ja tõsielu vastandus üldse puudub. Tegelikkusega on tegemist niivõrd, kuivõrd meie seda kogeme, tunnetame, sest tegeldakse inimese psüühikas toimuvate protsesside ja selle tulemuse vaatlusega. Selles suhtes pole objektiivse reaalsusega üldse seost. Naljamaailm ning naljatekst saab oluliseks alles
Õpitulemused: 1) on lugenud eakohast erizanrilist väärtkirjandust, kujundanud selle kaudu oma kõlbelisi tõekspidamisi ning arendanud lugejaoskusi; 2) väärtustab kirjandust kui oma rahvuskultuuri olulist osa ja eri rahvaste kultuuri tutvustajat; 3) tõlgendab, analüüsib ning mõistab kirjandusteost kui erinevate lugude ja inimsuhete, elamuste ja väärtuste allikat ning erinevate seisukohtade peegeldajat; 4) mõistab ja aktsepteerib teose lugemisel tekkivate seisukohtade paljust, väärtustab erinevaid ideid ja kujutamisviise; 5) väljendab end korrektselt suuliselt ja kirjalikult, jutustab kokkuvõtvalt teoses toimunust, arutleb teoses kujutatu üle ning kirjutab eriliigilisi omaloomingulisi töid; 6) kasutab vajaliku teabe hankimiseks eri allikaid, nii teatmeteoseid kui ka internetti.
Praegusel ajal on keeles palju mitmesuguseid ülesandeid, mis keel peaks teostama oma parima eesmärgi saavutamiseks. Kuna keel on pidevalt muutumisprotsessis, aina sagedamini tekitatakse keelde uusi nähtusi. Üks mõnesid faktoreid, mis on avaldanud mõju keeltele on ,,Släng" Tõnu Tenderi sõnul släng on ,,universaalne nähtus, teda on leida igast keelest". Slängi tuleb vaadelda kui elava ning areneva keele üht tunnusmärki, keele elujõu peegeldajat. Mõni sajand tagasi, Huno Rätsep (1976: 119) on väitnud, et ,, igale rühmale on omane mõneti erinev keelepruuk, mida tuleb pidada loomulikuks ja üldseaduse kohaseks". Siiski, släng on tähelepanu väärt, siin on veel palju, mida oleks vaja tõestada. Tõsi küll, et algul slängi peeti seotud kurjategijate sõnavaraga. Tänapäeval nagu Tõnu Tender kirjutab (1994: 292) on see mõiste ennast laienenud ning seejärel aina rohkem väärib uurimist
annaabi.ee 
