Franz Kafka
igalt pool hulgaliselt petlikke võimalusi välja pakub (meenutagem
«Protsessi» naistegelasi, Tintorellot või advokaati, keda kõiki Josef
K. «süütus» huvitavat näib).
Stseenide sisu edasiandmisel on Kafka stiil maalähedane ja
realistlik, kuid arutlustes kohtu olemuse ning seal aset leidva
üle vallandub peadpööritav, hullumeelne detailipeenus ja täp-
sus, kalduvus spekulatiivsete loogiliste süsteemide rajamisse ja
pedantismi.
Kui esimeses oma kalduvuses loogilistele spekulatsioonidele
sarnaneb Kafka vahest kõige rohkem sümbolistide suurele ees-
kujule Edgar Allan Poe'le, siis teda kummitavast pedantismist vaba-
neb Kafka siin vaid stseenide ja sündmustiku seosetu, absurdse,
otsekui unenäoliselt ja sihitult fataalse lõpu poole triiviva arengu
tõttu. See näiline, unenäoloogikast lähtuv vabadus muudab Josef
K. protsessi oma detailides ettearvamatuks, ning lõppkokkuvõttes
annaabi.ee 
