Mina kui õppija
olukorda muuta, teiste puhul aga nendega, kes usuvad, et kõik sõltub välisteguritest
(Teiverlaur 2009). Õppijana oman igati sisemist kontrollkeset. Oman sügavat uskumust, et
enese edu, või siis selle puudumine, oleneb vaid enda tegemistest ja tegemata jätmistest. Kui
tavaelus leidub minus ka välise kontrollkeskme omadusi usku juhusesse ja õnne
naeratamisse, siis akadeemilises elus on tegu karmi pedandiga. Ma ei jää lootma kunagi
õnnele, kui tegu on koolitöödega, mis võivad otsustada mu edu tulevikus. Elu on näidanud, et
loota saab vaid endale ja täpselt sedasi olengi ma alati käitunud.
Õppijana iseloomustab mind enim orienteeritus sihtmärgile. Ma ei võta ühtki õppeainet, kui
individuaalset eesmärki, vaid rühin suurema eesmärgi poole edule elus. Kindlasti leidub
minus ka õppijana negatiivseid omadusi laiskus, motivatsioonipuudus, oskamatus, kuid