Diana Leesalu
seminaridel. Rääkinud ja vastanud küsimustele. Mulle sellised üritused hullupööra meeldivad, sest
vahetut tagasisidet on igal autoril kohutavalt tore saada. Ja lugejad, eriti just noored lugejad on
üllatavalt aktiivsed oma arvamuse avaldamisel.
Üsna uskumatu on aga asjaolu, et pole veel möödunud mitte ühtegi kohtumist, mille käigus varem
või hiljem keegi kohalolijatest, enamasti mõni range pedagoogiolekuga naisterahvas, ei oleks üsna
kurja või lausa pettunud näoga mulle otsa vaadanud ja küsinud, kas ma siis kohe tõesti pean oma
lugudes nii hullumoodi ropendama ja vanduma. Noh nii, et vahepeal lausa paha hakkab ja hirmus
jäle on lugeda. Kas noortekirjandust peabki defineerima vaid läbi narko, seksi ja võimalikult labase
sõnavara?
Vähe sellest, mu oma ülikooli õppejõud küsis mõni aeg tagasi ühte minu romaanidest lugeda. Ta oli
annaabi.ee 
