Nimetu
30 tolli.
Kaua aega oli jalgratas liiga raske. Ning kui ta veeres siledal teel allamäge, polnud n-ö
pastlapidurdus just alati kõige tõhusam viis sõiduki ohjeldamiseks. Maailm oli vahepeal
jõudnud 19. Sajandi teise poolde. Hakkasid tulema aurulaevad ja auruvedurid. Kuid selle
peale, et nii levinud sõidukile korralik pidur teha, polnud keegi tulnud! Lõpuks siiski-
vastavalt 1853. ja 1855. aastal-sakslane Philipp Moritz Fischer ning prantslased Pierre ja
Ernest Michaux oma pedaalesiveoga ratastele pidurid, millele inimkond võlgneb tänu
lugematute lõhkilöömata peade ja murdmata kontide eest.
Nüüd olgu aga öeldud, et jalgratas hakkas naljanumbrist muutuma päris tõsiseks asjaks.
Lukksepp Jefim Artamonovit ja vabahärrast metsaülemat von Draisi omal ajal auavalduste ja
kuldtükkidega just üle ei külvatud. Esimesel küll vedanud alguses keisriga, sest sattunud
sobival hetkel tolle silma alla. Aga isegi professoriks saanud vabahärral tuli vanaduspäevil
vaesuses virelda
annaabi.ee 
