Inimõigused ja nende piiramine õigusega
Cesare Beccaria (1737-1794) nägi oma ajastu eesmärgina kriminaalõiguse humaniseerimist
(Seaduspositivism) [Luts 1997, lk 126]. Ta oli seisukohal, et ühiskondliku lepinguga said
inimesed ära anda üksnes võimalikult vähese osa oma vabadusest. Niisiis pidi ka riigi
karistusvõim piirduma üksnes paratamatult vajalikuga. Näiteks surmanuhtlus ei pidanud
olema paratamatult vajalik. Pidi karistus piirduma üksnes ühiskonna kaitsmiseks
hädavajalikuga (ne peccatur). Beccaria sõnastas ka olulisemad põhimõtted: kedagi ei tohi
karistada teo eest, mis pole eelnevalt seaduses kirjapandud ja üldiselt teada antud
karistusväärse teona (nullum crimen sine lege). Ei tohiks olla kohta seaduse laiendaval
tõlgendamisel või analoogiaotsustusel. Ka ei tohtivat kriminaalseadustele anda tagasiulatuvat
jõudu [Ibid., lk 127].
Paul Johann Anslm von Feuerbach (1775-1833) oli seisukohal, et õigusemõistmises ei saa
lähtuda objektiivse loomuõiguse kehtivusest