NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
Komissarovi, Merle Karusoo, Ago-Endrik Kerge ja Lembit Petersoni, samuti Ingo
Normeti, Raivo Trassi ja Kaarel Kilveti, ning nimetades lõpp-punktina, mispuhul
protsess on juba iseendale vastandiks pöördunud, Juhan Viidingut (Neimar 1996:
3). Nagu eespool mainitud, on oluline teadvustada seika, et alates 1960ndate
lõpust võis eesti kultuuripildis ka ühe teatri-institutsiooni raamides näha kõrvuti
eksisteerimas nn. peavooluteatrit ja avangardistlikke lavastusi. Modernismi
jõudnud algupärane draama kerkis 1960. aastate lõpus ja 1970ndate alguses
kirjanduspildis ootamatult jõuliselt teiste põhiliikide kõrvale, olulisemateks
autoriteks Ain Kaalep, Paul-Eerik Rummo, Mati Unt ja Vaino Vahing;
„teatriuuenduse ideoloogia on sageli ka kirjanduslike ideede genereerimispunkt
(taotlused kaotada kunsti ja elu vaheline piir, rituaalse kogemuse otsingud jne)”
(Epner 2001: 422). 1970
annaabi.ee 
