E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
enam nalja kui hirmu. Ja meie, vanad, peame nõu, mis nüüd peale hakata.»
Sõnumitooja läks välja. Vanemad hakkasid sõjaväe ja rahva raskendatud seisukorda
arutama. Mõtted olid mitmesugused, läksid laialt lahku. Ainult selles olid kõik üksmeelsed, et
orjus pidi kaduma -- või elu. Peavanema heaksarvamine kaalus nende poole, kes nõu andsid
maad Liivi ordu kaitse alla pakkuda ja ordule aastamaksu anda.
Tasuja, kes kaua vaikselt oli kuulanud, tõusis nüüd püsti ja palus sõna.
«Peavanemal on õigus,» rääkis ta, «meie mehed on sõjas harjumata, meie jõud ei ulatu veel
kahe vaenlase vastu. Mina arvan, meie pakume end silmakirjaks ordu ülemvalitsuse alla »ja
kat-.sume selle läbi nende sõjaväge niikaua eemal hoida, kuni mehi harjutame ja soomlased
tulevad. Siis võtame Tallinna ära, ja kui see kord meie käes on, siis võime ka rüütlitega
valjemalt rääkida.»
«Ma kardan aga,» heitis üks vanem vahele, «et landmeister meie pakkumist vastu ei võta.