"peavalupulbrit" - 1 õppematerjal

3 restorani analüüs

Alkoholi ei pakutud üheski Tartu kohvikus. Kokoko olla alguses proovinud veini sisse tuua, loobus aga sellest peagi. Pakuti kohvi, teed, sokolaadi, kooke, stritsleid ja saiakesi ja see oli ka kõik. Aga seal sai lugeda kõiki tähtsamaid ajalehti ­ suuremates ka välismaiseid ­ mis olid kinnitatud puidust varre külge ja mida võisid seinalt ise võtta. Või paluda, et ettekandja tooks. Vajaduse korral said kohvikust tinti, sulge ja kirjapaberit. Isegi peavalupulbrit. Kui sulle kohvikusse helistati, paluti sind viisakalt telefoni juurde. Iga etekandja auasi oli tunda nime- ja nägupidi stammkundesid ­ alalisi kohvikukülastajaid. Võisid jätta kohvikusse sõbrale kirja või paki ja ta sai selle kindla peale kätte. Kohvik oli eelkõige jutuajamiste, kohtumiste ja puhkamise paik. Tartu 6 kohvikust hävis II maailmasõjas 3. Allesjäänutest säilitas põhijoontes kohviku ilme ja kaaluka kultuuriloolise rolli vaid ,,Werner"- tolleaegse nimega ,,Tartu"