Vihurimäe Emily Jane Brontë on üks kolmest kuulsast Brontë õest, kes on maailmakuulsad oma surematute teostega nagu "Jane Eyre" ja "Vihurimäe". See oli Emily ainus teos. Raamatus räägitakse Vihurimäel peatuvale härrale lugu perekonnast, kes seal kunagi elas. Emily esitab selle kurva loo väga ausalt ja toorelt, tuues lugejani kogu jõhkruse ning valu, mida inimesed läbi elasid. "Vihurimäe" on kahtlematult osa Inglise kirjandusklassikast. Esimene asi, mis mulle selle suurteose juures meeldis, oli klassidevahelise võitluse ning distantsi kujutamine käsitletud ajastul. Inimesed muutusid tänu oma seisusele üksteisele võõraks ning see tõi endaga kaasa tohutul hulgal valu ning kannatusi
Jõudes välja nägemispiirkonnast pööras ta hobuse paremale, tegi ringi ja tuli paarkümmend sammu tagasi, et võsastikus oodata väikese rühma möödumist. 468 Kui ta tundis ära oma kaaslaste laiaäärelised kübarad ja härra kardinali mantli kuldsed narmad, ootas ta seni, kuni ratsanikud olid kadunud teekäänaku taha. Siis pöördus ta galopis tagasi võõrastemajja, mille uks talle takistamatult avati. Võõrastemajapidaja tundis ta ära. «Ohvitser unustas teisel korrusel peatuvale daamile ühe tähtsa teate edasi andmata ja ta saatis mu tagasi, et oma unustamist heaks teha,» ütles Athos. «Minge üles,» lausus peremees, «daam on veel oma toas.» Athos kasutas antud luba, astus kergel sammul trepist üles ja jõudis trepiplatvormile. Läbi poolavatud ukse nägi ta mileedit kübarat pähe kinnitamas. Athos astus tuppa ja sulges enda järel ukse. Riivi ettelükkamise klõpsatuse peale pöördus mileedi ümber. Athos seisis ukse ees mähituna oma mantlisse, kübar silmil