V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
arhitektuurist, hoolimata nende vormide
173
mitmekesisusest, leiame samuti ühe ja sama mõtte: vabaduse, rahva, inimese.
Esimese kolme juures tunneb alati preestrit ja ainult preestrit, olgu ta nimi brahmiin, maag
või paavst. Rahva ehitustes on aga lugu teine. Neis on rohkem rikkust ja vähem pühadust.
Foiniikia arhitektuuris tunneb kaupmeest, kreeka omas vabariiklast, gootikas linnakodanikku.
Teokraatliku arhitektuuri peatunnusteks on: tardumus, hirm progressi ees, traditsiooniliste
joonte säilimine, esialgsete tüüpide kanoniseerimine, inimese ja looduse vormide alistamine
sümboolika arusaamatuile kapriisidele. Need on tumedad raamatud, mida ainult pühendatud
oskavad lugeda. Muide, igal vormil, isegi vormitusel, on siin mõte, mis ta puutumatuks teeb.
Ärgu nõutagu hindu, egiptuse, romaani ehituskunstilt, et nad muudaksid oma joonistust või
parandaksid oma raidkujusid. Igasugune täiendamine on seal patt