Johannes Semper (referaat)
Ta heideti välja parteist,
eemaldati kõigist ühiskondlikest ülesandeist, tema teoseid ei avaldatud. Ülalpidamist
teenis ta anonüümse tõlketööga.
Semperi õigused taastati 1950-ndate aastate keskel ja kirjanik jätkas oma loomingulist ja
ühiskondlikku tegevust. Ta oli Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, tegutses Välismaaga
Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingus, Vabariiklikus
Rahukaitsekomitees, Lenini preemiate komitees, kuulus Eesti Nõukogude Entsüklopeedia
peatoimetusse, osales mitmetes kultuurialastes kolleegiumides ja komisjonides, oli
Kirjanike Liidu aseesimees ja juhatuse üks sekretäre. Semperit autasustati Lenini
ordeniga, Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetust kandis ta 1964. aastast.
Johannes Semper suri 21. veebruaril 1970 Tallinnas. Ta on maetud Metsakalmistule.
Semperi ilukirjanduslikus loomingus oli sõja ajal esikohal lüürika, mis algul ilmus
rindeajalehtede ja lendlehtede veergudel. Ta seitsmes värsikogu ,, Ei Vaikida saa" on nii
annaabi.ee 
