Kujud ei ole enam seotud tausta või mingi "kivitükiga" . Nad seisavad jalgadel , mis on teineteisest lahutatud . Klassikaline ajajärk Kreeklased pidasid ise eriti väärtuslikuks tehnikat , milles puufiguuri osad, mis kujutasid rõivaid, kaeti kuldplekiga , katmata kehaosad aga elevandiluuga. Kuju silmad valmistati värvilistest kivikestest. Üks selline kuju loodi 5 saj. e.m.a. 12 m kõrgune tarkusejumalanna asus Ateena Akropoli peatemplis Parthenonis. Klassikalisel ajajärgul toimus suur muudatus figuuride kujutamises. Kujude näod on rahulikud ja tõsised . Nad toetuvad keharaskusega ühele jalale , teine jalg on vabalt kõrval . Sellise asendi nimi on . Nii paistab figuur loomulik. Polykleitos Praxiteles ,,Hermes Myron ,,odakandja" Dionysus- ,,kettaheitja" lapsega"
Nad olid avarad, rahvarikkad ja omapärase iluga. Linna keskpunktiks geograafiliseks, arhitektuuriliseks ja poliitiliseks oli kindlus, mitte tempel. Selle põhiplaan oli korrapärane, sisemuses palju elu- ja laoruume, tema müürid olid kõrged ning siledad, torni ülaserva ümbritsesid hambulised sakid. Ka tempel kujutas endast jumalateenistuseks kasutatavate ruumide teatud kombinatsioone ladudega. Hattusa peatemplis olid näiteks umbes sada ruumi, millest seitsekümmend oli kasutusel ladudena. Ühiskondlike ja muude hoonete arhitektuur oli lihtne, ilustamata, "geomeetriline". Ainsateks ilustusteks olid nendes peale portaalilõvide puust sambad, mis hoidsid ülal lameda katuse ettenihutatud osa; need sambad oli asetatud skulptuuridega ehitud soklitesse. On huvitav, et hetiidi linnade varemetes pole arheoloogidel õnnestunud avastada avaraid
annaabi.ee 
