Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
Kuigi me eestlaste ajaloo käigu saadusi üldistes joontes tunneme ristiusu ajast peale, ei ole siiski
kõik üksikasjad küllalt selged. Pealegi ei taha me ainult arenemiskäigu saadusi teada, vaid
arenemiskäiku ennast näha, mitte ainult seda teada, mis teised tegid eestlaste suhtes, vaid mis
eestlased ise tegid, ise tundsid, missugused nad ise olid.
Eesti rahva ajaloos ei ole eestlased mitte esimesel joonel objektiks, kuigi neid kasvaval määral
seks hakati tarvitama, vaid ikkagi peasubjektiks: endi ajaloole on nad kõige pealt ise
mõõduandvad!
Nii on eesti ajaloo ja kirikuloo lähtekohaks ning subjektiks eestlased ise; nende eneste sammude
ja seisukorra peale tuleb peatähelepanu pöörata ja nende tõelisi jälgi tuleb otsida ajaloo ning
olukordade keerdkäikudest, nende tõelisi jalaastmeid tuleb ära tunda ja aimata vastaste ning
võõraste kirjutustest, osalt ehk ka mälestusmärkidest, mis nad on maha jätnud või milledega neil
oli teatavaid suhteid