Tiit Lauk humanitaar
muutma kardinaalselt oma suhtumist džässmuusikasse (Bruér 1998: 67). Antud kontekstis
tulevad arvesse muidugi põhiliselt Ameerika filmid (neistki mitte kõik), sest siinmail küllaltki
arvukalt esindatud Saksa filmikunst, kust pärinesid paljud selle aja ülipopulaarsed lööklaulud,
ei saanud seda juba puhtpoliitilistel põhjustel teha.
Esimesed Tallinnas linastunud helifilmid olid 1929. aasta novembris “Laulev narr” Al
Jolsoniga peaosas ja pisut hiljem sama peaosalisega “The Jazz Singer”, millel tegelikult
džässiga midagi pistmist polnud (Ojakäär 2000: 256). Tuntud Eesti filmiuurija Õie Oravaga
vesteldes selgus aga tõsiasi, et meil linastunud filmide muusika seost meie kultuuripildiga
pole ükski uurija siiani käsitlenud. Kuna ka käesoleva töö seisukohast on see siiski vaid
kõrvalteemaks, ei ole siin võimalik seda küsimust ammendava põhjalikkusega käsitleda. Seda
annaabi.ee 
