mõtlema hakata on natuke veides, sest kui ta põlgab võõraid, siis miks, taevas hoia, ta ülepea kodunt lahkus? Mida nad endast arvavad Kreeklased on tulvil vasturääkivusi ja kõige teravamalt ilmneb see nende arvamuses iseendast. Kreeklane, kes räägib teisele kreeklastest, pillub pahatihti keevalisi kriitikanooli ja lausa sõimusõnu oma kaasmaalaste käitumise aadressil ühes või teises olukorras. Tema semud vaatavad ta arvamusavaldustele rohkete peanoogutuste, nõusolekut väljendavate asjakohaste vandesõnade ja veelgi halvustavamate märkustega. Kuid häda tollele õnnetule võõramaalasele, kes võib juhtumisi mõista anda, nagu poleks kreeklased rahvana "maasool". Needsamad kreeklased, kes hetk tagasi suhtusid iseendasse säärase põlgusega, pöörduvad otsekohe tema vastu nagu kutsikat kaitsev ematiiger ja ülistades kreeklaste voorusi, süüdistavad teda sajas surmapatus, visates ette
ning pidasid pead norus ja nuuksusid natuke. Polnud muud kuulda kui jalgade kähinat põrandal ja ninanuuskamist: inimesed nuuskavad matusel alati rohkem kui kuskil mujal, ehk olgu siis kirikus. Kui kõik kohad olid tungil täis, libises surnumatja oma mustade kinnastega vaikselt mööda tuba, viimaseid toimetusi tehes, inimesi ja esemeid korraldades; ta liikus tasa kui kass. Ta ei rääkinud, ta juhtis inimesi, aitas hilinenud sisse, avas läbikäigutee, ja tegi seda kõike peanoogutuste ja käeliigutustega. Siis läks ta jälle oma kohale seina ääres. Ta oli kõige vaiksem, hiilivam, vargsi liikuvam mees, keda ma iialgi olen näinud, ta näol polnud naerunatukestki. Oli harmoonium üüritud -- katkine harmoonium -- ja kui kõik oli valmis, istus üks noor naine harmooniumi 389 ette ja hakkas seda sõtkuma, nii et see viiksus ja kiunus. Kõik laulsid kaasa ja minu arvates oli Peter ainus, kel oli hea olla. Siis tõusis pastor Hobson pikkamisi ja pühalikult
annaabi.ee 
