V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
teine inetust. Tüdruk leidis Quasimodos järjest uusi inetusi. Pilk rändas ta kõverailt põlvedelt
küürus seljale, küürus seljalt ta ainsale silmale. Ta ei saanud kuidagi uskuda, et
maailmas võib olemas olla niisugune värdjas. Ometi oli kõigele sellele inetusele omane
niisugune nukrus ja hellus, et Esmeralda sellega vähehaaval harjuma hakkas.
Quasimodo katkestas esimesena vaikuse.
«Te ütlesite, et ma tagasi peaksin tulema?»
Esmeralda noogutas peaga ja ütles: «Jah.»
Ta sai peanoogutusest aru. «Ah,» ütles ta kõheldes, «ma olen ju ... kurt.»
«Vaeseke!» hüüdis mustlastüdruk heasüdamlikult ja kaastundmusega.
358
Küürakas naeratas kurvalt.
«Te arvate nüüd, et see veel puudus, eks? Jah, ma olen kurt. Olen juba kord niisugune. See
on hirmus, eks ole? Teie aga, teie olete nii ilus!»
Õnnetu hääles kajas nii sügav viletsustunne, et Esmeraldal enam jõudu polnud talle
vastata. Pealegi poleks ta niikuinii teda kuulnud. Quasimodo jätkas:
annaabi.ee 
