mil isamaa vabaduse ja ajaloo allegoorilised kujud ning hoone keskel, tõuseb suur ümar smmastega ümbritsetud kuppel, pantelo, mille küpris on Prantsusmaa suured mehed oma puhkepaiga leidnud. La Madeleine`i kiriku arhitektiks oli Pierre Vignon. La Madeleine on ainus millel on ehtsa antiikse templi kuju antud. Pariisi piiskopp võttis aastal 1802 enda valdusesse praeguse Juutide sünagoogi ja pühitses selle Maarja magdaleena. 1849 aastal 17. oktoobril surid maailma kuulus Poola helilooja ja peanist Frederik Sampäär, Frederik tahtis, et Maarja magdaleena kirikus, tema matustel laulaks mootsart. Mootsardil aga oli palju naishääli ja algul ei tahetud kirikusse lubada ning lükati kaks nädalat edasi, kuigi siis lõpuks kirkik lubas. Hoone on 20m kõrge, 180m pikk ja 140m lai. Kirku pronks uksepeal on 10 käsku. Hoonel on 52 sammast. Kirik on ehitatud peamiselt marmorist ja on hallikat-beezi värvi, mis on üks levinumaid värve Pariisi ehitiste puhul.
Laulja valitses oma häält väga osavalt ja meisterlikult. Tema hääleulatus võttis vahel imestama ja tunnustust jagama.Noodid olid teravad ja tugevad, kordagi ei tekkinud mõtet ega ohtu, et laulja hääl võiks katkeda või vähratada.Samuti sõnu hääldas ta perfektselt ja teravalt, et ükski sõnalõpp kaduma ei läinud.Annaliisa välise pisikese ja õrna olekuga käis käsikäesväga võimas hääl, mis ei jätnud kahtlusekübetki tema professionaalsusest. Samuti oli peanist ennekõike õrna ja armsa olekuga, seda isegi rohkem kui seda oli lauljanna.Kõndimise asemel hõljus ta ja klaveri mängimise asemel paitas ta klahve. Mängis oma instrumenti ülima austuse ja õrnusega nagu kartes, et võiks vastasel juhul klaverit kuidagi kahjustada. Tema mängimisviis oli siiski väga meisterlik ja kandev ning siduv.Kirss vahukooretordi otsas olid hetked, kus lauljanna luges ettekandmisele tuleva laulu sõnade eesti keelse tõlke rahulikul ja ilusal häälel ette
annaabi.ee 
