V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
muhklikke ja karvaseid õlgu. Selle lõbusa tuju ajal ronis platvormile jässakas ja jõhkra
näoga mees, kelle kuuel oli linnavapi kujutis, ja asus süüaluse kõrvale. Ta nimi hakkas kohe
pealtvaatajate hulgas ringi käima. See oli Pierrat Tor-terue, Chätelet' vannutatud
piinameister.
Kõigepealt pani ta platvormi nurgale musta liivakella, mille ülemine kapsel oli täis punast
liiva, mis sealt alumisse kapslisse nirises; siis võttis ta endal seljast kahe-värvilise
pealiskuue; ta paremas käes nähti pikkadest valgetest läikivatest sõlmilistest keeltest
punutud metallist küünekestega peent piitsa. Vasaku käega kooris ta parema käe särgikäise
hooletult kuni kaenlaauguni üles.
Samal ajal kisas Jehan Frollo oma valvakat lokkis pead üle rahvahulga tõstes (selleks oli ta
Robin Pous-sepaini õlgadele roninud): «Tulge vaatama, mu härrad ja daamid! Siin
hakatakse praegu nüpeldama minu venna, Josasi ülemdiakoni kellalööjat meister Quasimodot.