Taani raamatukultuur
Suurim realist sellest põlvest on Henrik Pontoppidan (1857- 1943), kes erineb oma
käsitluslaadilt varematest naturalismiaja kirjanikest. Ta astub välja kõige ebaehtsa, ebaõige ja
dekatentselt ebaterve vastu Taani ühiskonnas. Tema esimeses suures romaanitriloogias (Muld,
Tõotatud maa, Kohtumõistmispäev 1891-95) leiavad käsitlemist sajandi keskpaiga tähtsamad
päevaküsimused. Tema 8-jaoline teine suurromaan ,,Õnne Peeter (1897-1904) on radikalismi
ja positivismi aegu käsitlev pealinnaromaan. Lõpuks suurromaan ,,Surma riika" (8 rmt. 1912-
16).
1890ndate aastate otsinguid iseloomustab uue poeesia taotlemine, naturalismist lõplik
äralangemine ja põgenemine elu tõelikkusest ja askeldusist puhta kunsti valdkonda. Ka selle
aja uued kirjanikud olid alguses naturalismi toetajad, hiljem aga tekkis neil sellega lõhe.
Müstik Johannes Jörgensen (1866- 1956)- läks katoliku usku, lüürika omad ühisjooni
prantsuse dekadentidega; Vigo Stuckenberg (1863-1905)- andekas luuletaja ja