E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Tal poleks tarviski olnud seda teha, sest pärisorjus oli juba ammu enne täit hoogu võtnud.
Hirmus oli veel hiljuti meie valgustatud päevil päris-
8
orja põli, palju hirmsam oli ta toorel, sõjahädast kurnatud ning ebausust pimestatud
keskajal. Ei olnud vaigistust ususki, sest usku ei õpetanud keegi. Ei tunginud ka raskesti
rõhutud talupoegade hädakisa kuningateni, kes, ise kaugel ja pealegi alati koduste tülidega
kaelani töös, küll pealikuid Tallinnas pidasid, kellest aga mõisnikud nii vähe hoolisid, et
isekeskis seadusi tegid ning mitu korda maad Liivi ordu valitsuse alla pakkusid.
Eestlane oli taevakarja lambaks saanud, kuid villu kasvatas ta ainult võõrastele.
Sest ajast ütleb üks sakslane, kroonikakirjutaja Kelch: «Eesti- ja Liivimaal on mõisnikkude
taevas, pappide paradiis, võõraste kullaauk, aga talupoegade põrgu.»
II
Harjumaa põhjapoolses osas, Tallinna lähedal, põlise laane keskel, seisis üksik talu,