Maailma ajalukku on Makedoonia Aleksander läinud antiikaja tõepoolest suurima vallutajana. Tal õnnestus tolleaegset maailma muuta tänu oma organisaatoritalendile, sõjanduslikele uuendustele ja isiklikule vaprusele. Aleksander muutis lahingutaktika tõeliseks kunstiks. Oma elu jooksul ei kaotanud Aleksander Suur ühtki lahingut, kuigi võitles üheteistkümne aasta jooksul vastastega, kes teda tavaliselt arvulises koosseisus märkimisväärselt ületasid. Tema saavutused nii pealetungitaktika kui ka piiramissõja vallas osutasid sõjateaduse arengule määratut mõju. Esimestena hakkasid võiduka väejuhi sõjandusteoreetilist pärandit tõsiselt uurima Vana-Rooma imperaatorid. Kreeka ajaloolane Appianos on andnud suure vallutaja saatusele järgmise hinnangu: "... kujukalt iseloomustamaks Aleksandri eluteed ja võimu, võib öelda, et ta vallutas kõik maad, mida tema silmad nägid, ja suri, mõeldes ja unistades ülejäänuist." Killustatud maailmariik
saavutatakse, kui iseoma idee võidab. Tunduvalt raskem on öelda, et vastase idee on juba lõplikult võidetud, võit selle üle lõplikult garanteeritud. Määrata moment, millal nimelt seda viimast eesmärki võib saavutatuks lugeda, on alati väga raske. Juba üksinda seetõttu saab pealetungi- võitlust oma maailmavaate eest pidada enam plaanipäraselt ja laiema haardega, kui võitlust kaitses olles. Sellises sfääris, nagu ka igas muus osas, omab pealetungitaktika kõiki eeliseid kaitsetaktika ees. Kuid vägivaldne võitlus, mida peetakse teatud ideede vastu, kannab tingimata kaitsevõitluse iseloomu vaid seniajani, kuni mõõk ise saab uue ideelise õpetuse kandjaks, kuulutajaks ja propagandistiks. Kokkuvõtteks võib öelda nii: Iga katse, viia läbi teatud ideed relvajõul, kannab kaotust, kui vaid võitlus näidatud idee vastu ise ei võta peale-tungivõitluse vormi uue maailmavaate eest. Ainult sel juhul, kui ühe ideeliselt
annaabi.ee 
