Kõigepealt pommitati maatasa piirilinn Narva, millest olid rinde lähenedes evakueeritud nii elanikud kui Saksa sõjaväeasutused. Seejärel tekitati suuri purustusi Tartule, Tapale ja Jõhvile. 9. märtsi ööl pommitati Tallinna, kus hävitati osa vanalinnast ja kolmandik linna elamupinnast, surma sai üle 900 inimese, sealhulgas nõukogude sõjavange. Oma eesmärke pommitamised ei täitnud: vaatamata tohututele kaotustele ei suutnud Punaarmee Eestit vallutada ka oma uute pealetungioperatsioonide käigus 1944. aasta suvel. Olukorra järsu halvenemise tõttu Idarinde teistes lõikudes otsustas Saksa ülemjuhatus siiski väed Eestist välja tõmmata. Taganemine algas 17. septembril. Saksa vägede lahkudes tegid eesti rahvuslikud ringkonnad katse taastada Eesti Vabariik. 18. septembril määras Eesti viimane peaminister J. Uluots, kes põhiseaduse alusel võttis enda kanda presidendi ülesanded, ametisse vabariigi valitsuse eesotsas Otto Tiefiga
armeegrupile Narva. 21. veebruaril jõudsid Rebane ja Sooden oma meestega Pihkvasse ning sealt edasi Eestisse. Ränkrasked olid lahingud Auvere juures. 20. veebruaril 1944 oli 12-kilomeetrilisel rindelõigul positsioonidele paigutatud üle 2000 kahuri ja miinipilduja, millest poole tunni jooksul tulistati välja rohkem kui 80 000 mürsku. Tankide toetusel kolme päeva jooksul sooritatud rünnakud ei toonud edu. Ebaedust tingituna tegi nõukogude väejuhatus olulisi muudatusi pealetungioperatsioonide läbiviimise plaanis. Narvast põhjas otsustati üle minna kaitsele. 22. veebruaril otsustas nõukogude väejuhatus koondada Narva piirkonda kolm armeed(ühe armee isikkoosseis oli 45-ndal aastal keskmiselt 100 000 meest). Jõudude koondamisega Narva alla alustati veebruari lõpus. Lisaks 2. löögiarmeele toodi siia 8. ja 56 armee, nende seas 8. Eesti laskurkorpus. Eestlaste rünnak 23. veebruaril Riigiküla sillapeale ei õnnestunud. 24. veebruaril, vabariigi
Kõigepealt pommitati maatasa piirilinn Narva, millest olid rinde lähenedes evakueeritud nii elanikud kui Saksa sõjaväeasutused. Seejärel tekitati suuri purustusi Tartule, Tapale ja Jõhvile. 9. märtsi ööl pommitati Tallinna, kus hävitati osa vanalinnast ja kolmandik linna elamupinnast, surma sai üle 900 inimese, sealhulgas nõukogude sõjavange. Oma eesmärke pommitamised ei täitnud: vaatamata tohututele kaotustele ei suutnud Punaarmee Eestit vallutada ka oma uute pealetungioperatsioonide käigus 1944. aasta suvel. Olukorra järsu halvenemise tõttu Idarinde teistes lõikudes otsustas Saksa ülemjuhatus siiski väed Eestist välja tõmmata. Taganemine algas 17. septembril. Saksa vägede lahkudes tegid eesti rahvuslikud ringkonnad katse taastada Eesti Vabariik. 18. septembril määras Eesti viimane peaminister J. Uluots, kes põhiseaduse alusel võttis enda kanda presidendi ülesanded, ametisse vabariigi valitsuse eesotsas Otto Tiefiga. Valitsus kuulutas Eesti käimasolevas
annaabi.ee 
