Linnused ja relvastus keskajal
Ratsuga
hoo sisse saanult võis odaga kohutava löögi anda, selline sõjapidamisviis oli Euroopas kaua
levinud: õigel hetkel pidi selliste odadega varustatud rüütlisalk lahingusse tormama ja otsustava
hoobi andma. 14. sajandil kohtas selline sõjapidamisviis võrdset vastast: ammu- ja vibukütid võisid
sellise rünnaku suure eduga tagasi lüüa, mida oli näha eriti Saja-aastases sõjas. Samuti jalameeste
ettesirutatud piigid võisid otse pealetormavad rüütlid hävitavalt purustada. rüütli kaitserüü koosnes
mitmetest osadest: rõngasrüüst, põlvede, säärte, reite, küünar- ja õlavarte peale kinnitatud metallist
kaitsmetest, kõhukaitsest, seljakaitsest ja rinnakilbist.
Relvastus keskajal
Keskaja relvastus oli hästi mitmekesine, ning muutus järsult võrreldes eelnevate perioodidega.
Üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid. Need olid plaatrüü vastu kasutamiseks väga
annaabi.ee 
