Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
ristiusku omal maal pidid sallima, kes vaenulikud olid noorkristlaste vastu ja võimaluse järele
katsusid võõrast iket maha raputada ning ühes sellega ristiusku kaotada, juhtuval korral ka
välismaa abi kasutades või oma toetust välismaalastele andes. Seesugusel olukorral oli
noorkristlaste seisukord raske: tarbekorral otsisid nad seda enam tuge kristlastelt. Viimaste
rõhumise pärast ja paganausule kalduvate suguvendade või ka võõramaa paganate ning venelaste
pealekippumise resp. meelituste pärast oli noorkristlaste hulgas palju neid, kes ristiusust juhtuval
korral taganesid, liiatigi üldistel vastuhakkamistel, nagu saarlaste, kurelaste juures ja teisal
(perfidi, apostatae, abnegata fide relabuntur, infideles). Võitlustes ordu ja piiskoppide vahel
katsus ordu paganusele kalduvate eestlaste vaenu ristiusu ning noorkristlaste vastu oma huvides
ära kasutada, kuna noorkrist-lased hoidusid nähtavasti enam piiskoppide ja vaimulikkude poole.