Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
rahvas (gentes idolatres et populum murmurantem, U. B. 167).
Umbes samuti räägib paavst Innocentius IV kirjas 20. II. 1245, tähendades, et Eestimaa osades
ristiusule pöördunuid (conversi) tülitavad ümbritsevad barbarid ja paganad (a barbaris et paganis
circumstantibus multipliciter molestantur). Sellessamas asjas on kirjutatud ka sama paavsti kirjad
Taani kuningale (Livonica 24 ja 25, a. 1245). Kui siin oleks tegemist võõra maa vaenlastega,
oleks pealekippumine sihitud kogu maa vastu, mitte aga ainult noorkristlaste vastu.
Kui saarlased 1241. a. jälle alistusid ja rahulepingu tegid ordumeistriga, seletas ordumeister
rahulepingu sissejuhatuses, et tema juurde Läänemaale läkitasid saadikuid ,,usust taganenud
saarlased (Osiliani apostatae), kes esinevad ristiusulistele ülivaenulikult ja kahjulikult". Edasi on
märkus, et nad oma vaenuliku olekuga ümbruskonna usklikkudele (hdelibus, in circuitu suo
annaabi.ee 
