Ilja Repin
Läbides algusest lõpuni teise loomingulise tee kõik etapid koos kõigi õnnestumiste, meelehärmi
ja raskustega, on need mälestused väga lähedased belletristikale, meenutavad novelle, milles on
seos, lõpplahendus ja puhtbelletristlik süzeeline kude. Nii oskas ta loobuda oma eluloo
kirjeldamisest ja läbi elada võõra eluloo kui enda oma. Selles seisnebki Repini romaanide üks
omapära.
Need on belltristlikud eelkõige sellepärast, et peakangelaste elulugu on antud elava arengu
dünaamikas, küpsuse ja kasvu protsessis.
Teine omapära esineb sündmustiku dramatiseerimises. Kirjeldades ükskõik millist episoodi,
annab Repin sellele kirgliku emotsionaalsuse, lavalisuse. Ent ta ei näinud vaeva sellega, see
kukkus välja iseenesest.
Muidugi, Repin memuaaride kirjutajanu poleks iialgi saavutanud seda elavat ilukirjanduslikku
vormi, kui ta poleks olnud tugev dialoogi meisterlikus valdamises. Tema teoses on terase ja
annaabi.ee 
