paneb valitsevaid ringkondi mõtlema, kuidas olukorda parandada, kuid selle asemel tekitas see skandaali, mille järel Necker sunniti lahkuma. Varsti sai uueks majandusjuhiks Charles Alexandre de Calonne, kes püüdis majandust stimuleerida suurte riigipoolsete kulutuste tegemisega, mis tema lootuse järgi pidid motiveerima tootmist ning seega suurendama ka sissetulekuid. Kuid et kulutuste suurenemine tõstis tunduvalt maksukoormust ning rahvas muutus üha rahulolematumaks, pidi Calonne peagim otsima uusi võimalusi. Selleks otsustas ta viia läbi Turgot' poolt üritatud reformid. Kuid taas põrkuti aadelkonna vastuseisule. 22. veebruaril 1787 kutsuti kokku Notaablite Kogu, kuhu kuulusid riigi silmapaistvaimad ülikud. Calonne, püüdes näidata, et teisi võimalusi pole, avaldas neile riigieelarve tegeliku seisu, mis oli tunduvalt hullem Neckeri-aegsest. Seepeale süüdistati teda raiskamises ning saadeti erru
olukorda parandada, kuid selle asemel tekitas see skandaali, mille järel Necker sunniti lahkuma. Varsti sai uueks majandusjuhiks Charles Alexandre de Calonne, kes püüdis majandust stimuleerida suurte riigipoolsete kulutuste tegemisega, mis tema lootuse järgi pidid motiveerima tootmist ning seega suurendama ka sissetulekuid. Kuid et kulutuste suurenemine tõstis tunduvalt maksukoormust ning rahvas muutus üha rahulolematumaks, pidi Calonne peagim otsima uusi võimalusi. Selleks otsustas ta viia läbi Turgot' poolt üritatud reformid. Kuid taas põrkuti aadelkonna vastuseisule. 22. veebruaril 1787 kutsuti kokku Notaablite Kogu, kuhu kuulusid riigi silmapaistvaimad ülikud. Calonne püüdis neid veenda, et majandusreformid on möödapääsmatud ning pehmendada nende maksustamist sellega, et nimetas selle "annetuseks", kuid ülikud polnud sellest endiselt vaimustuses ning nõudsid kriisi lahendamist teiste vahenditega