Viivi luik referaat
mälestused.
Kõige esimene: istun toas laual, mu jalad tolknevad üle laua ääre. Ma vaatan
neid huviga ja imestan, et mul on jalad.
Mind on lauale tõstetud, et mulle saaks paremini otsa vaadata. Mul on seljas
helepunane kleit nagu mooniõis, ma tunnen ühelt poolt sellest kleidist mõnu,
aga teisel poolt taipan, et kleit pole lihtsalt niisama mulle selga pandud ja et
selle kleidi abil tahetakse minu tähelepanu uinutada, mõtteid PEAASJALT
kõrvale juhtida. Aga PEAASI on hirmus!
Nimelt, tahetakse mind nii umbes pooleks tunniks üksi koju jätta.
Ma ei saa aru, mis pool tundi on, aga mulle püütakse seletada, et kohe tullakse
tagasi. Väljas särab päike, on hästi hele. Tahan öelda, et ma ei taha toas olla, et
parem oleks üksi õues, kui just peab üksi olema. Aga ma ei OSKA ÖELDA! Ei
OSKA ennast väljendada. See, mida ma selgelt öelda tahan, pole inimeste keel,
on lapse lalin, ja ma olen sellest kohkunud.
annaabi.ee 
