Eesti muinasaeg
terasid. Siiski polnud põlluharimine peamine, vaid erandlik tegevusala. Sellest perioodist on
pärit merevaigust valmistatud ripatsid. Ripatsid kujutasid loomi. Merevaigu kasutamine viitab
kaubandusele lõunapoolsete aladega, kust kardetavasti tulid ka nisu ning odra seemned.
Kiviesemeid hakati lihvima. Matused paiknesid asulaterritooriumil, tegemist oli maasse
kaevatud haudadega, laipmatustega. Laip oli selili, kuid talle oli tehtud okstest ase ning
peaalla pandi puuront.
Nöörkeraamika algab 3000 eKr. Savinõud tehti lameda põhjaga, nimi nöörkeraamika tuleneb
kaunistusviisi järgi (peale vajutati nööriga jälg). Varasemas kirjanduses nimetati seda
venekirveste kultuuriks. Asustus kaugeneb veekogudest. Inimesed hakkasid elama
üksiktaludes (üksiktalude järgi on maapinnalt raskem arheoloogilisi avastusi teha, seega not
much info). Peamiseks elatusalaks sai karjakasvatus ja põlluharimine. Siiski tegeldi edasi ka
annaabi.ee 
