Üks Eesti omariikluse taastajatest
ja töökatele kätele. Ta töötas ise väga palju ja suunas ka lapsi tegema neile jõukohaseid töid.
Uno oli nõudlik, lohakalt tehtud tööd ta ei sallinud.
Kui ehitused said valmis, oli tal plaan kodu ligidal olevale madalikule paisjärv rajada (seda
läbiv oja üles paisutada). See sai teoks koos naabrimeeste abiga.
Uno jõudis oma elu jooksul pidada mitmeid ameteid - kolhoosi osakonna juhatajast ja
peaagronoomist kahe kolhoosi esimehe ja riigikogu liikmeni.
Ta oli jahimees, talle meeldis ka niisama metsas marjul ja seenel käia. Kuni pensionile
jäämiseni ta töötaski metsatöölisena, metsavahina.
Pensionärina meeldis talle sellesama järve ääres, mille ta oli rajanud, kala püüda,
niisama istuda. Kui tal tervis juba halvemaks läks, püüdis ta ikka iga päev korra järve ääres
käia, see oli talle väga tähtis. Hiljem tubaseks jäädes luges ta niipalju kui vähegi suutis.