Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus
aastal
Berliinis 20-aastase Mendelssohni dirigeerimisel ette just see lauluakadeemia (ja oma kaunis
klassitsistlikus stiilis saalis, mitte kirikus). (Mõistagi ei olnud piirid lauluakadeemia ja teiste
kooriühenduste vahel eriti range, ja haritud seltskonda oli kõikides ühendustes.)
Nii ilmalik kui ka vaimulik oratoorium oli 19. sajandil kontserdimuusika, aga vastavalt ainestikule
(kas ilmalik või vaimulik) võis esineda stiilierinevusi. Näit Mendelssohni ,,Pauluses" (1836) on
kasutatud koraale. (Mõned tollased kriitikud panid pahaks, et kontserdisaalis kõlavad koraalid!)
Siinjuures meenutagem seda, et 19. sajandil oli haritud kiht veendunud, et religiooni põhiolemust on
võimalik edasi anda kunstis ja et üheks kogu sajandit iseloomustavaks ideeks ongi kunstireligioon.
Kontserdisaal oli nagu kirik ja publik nagu kogudus, seda ka instrumentaalteoste (sümfooniad!)
puhul.
Kantaat oli 19