Seda kohta peetud samuti Põhjasõja-aegseks lahingupaigaks. Võitluses kasutatud teiste sõjariistade kõrval isemoodi ora, millega vaenlane läbi torgatud: lahinguplatsi katnud kolme-nelja tolli paksuselt inimeste veri. Vaenlaste päid torgatud ka puuokste otsa "kasvama". Lahingust pääsenud elusana vaid kolm meest, kes olnud kui veretombud. Pärast veresauna hakatudki kohta Verioraks kutsuma. Oja kaldale ehitatud mõisat kutsuti Veriora mõisaks ehk saksa keeles Paulenhof. Sama nime sai ka esimese Eesti vabariigi ajal Tartu - Petseri raudtee äärde ehitatud Veriora raudteejaam ja selle ümber tekkinud väike asulakoht. Kui võõrastel kipuvad need kaks ühenimelist kohta mõnikord segamini minema, siis oma kandi rahvas on sarnaste nimedega aja jooksul harjunud. Öeldakse lühidalt nõnda: ta elab mõisas või ma lähen jaama.
ühe lahendusena nähti ettepanekut võtta ametlikult ka vene keeles tarvitusele eesti- (ja läti-)keelsed kohanimed (vt nt "Kodumaa kohanimed", Olevik 3.11.1886), jättes saksa nimed kõrvale. Mõnevõrra sellesuunalist arengut ilmneski venekeelsetes vallanimedes, kus varem tavalise saksa nime asemel kasutati eesti tüve (nt Meeri vald vn , vrd sks Gemeinde Meyershof; Suuremõisa vald vn , vrd sks Gemeinde Großenhof; Veriora vald vn , vrd sks Gemeinde Paulenhof). Sellele vastukaaluks aga hoogustus kohanimede venestamine: 1891 anti mitmele vallale vene nimi (Kauksi > Aleksandrovskaja, Palvere > Nikolajevskaja, Uuemõisa > Vladimirskaja), 1893 nimetati Tartu Jurjeviks, 1914 arutati teistegi linnade nimede venestamist (mh Tallinn Kolõvaniks jms). Eestikeelse Tartu nime lubamine ajakirjanduses varieerus, sõltudes tsaaririigi üldisest olukorrast (1893 keelati, seejärel lubati, sõjaoludes 1915 uuesti keelati)
annaabi.ee 
