E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Laste silmad juhtusid
vastastikku. Poisi süda ütles silmade kaudu umbes seda: «Pagana tark tüdruk! Ja kui hea, ja
lahke, ja ilus, ja armas, ja . . . »
Aiavärav kriiksus ja kubjas, lossihärra laste nimesid hüüdes, tuli nähtavale. Oodo ja
Tarapita pistsid võidu värava poole jooksu. Siin näitas Tarapita selgesti, palju ta Emmi
noomimisest -- meelt parandada ja viisakas olla -- pidas. Oodol tuli hullus tujus mõttesse
oma neljajalgset venda kupja peale ussitada, mispeale Tarapita paukuvalt haukudes ja
edasitagasi
hüpates vaest meest piirama hakkas. See tõrjus koera käte ja jalgadega eemale, pööras
ning väänas oma kuivetanud keha naljakal viisil, kraaksus, kähvis mitu korda «uist! uist!» --
aga kus kuri vaenlane kuulab! Krauh! -- - ja ülbe looma hambais kõigub hõlma-tükk, millega
ta uhkesti, nagu sõjamees võidu järel, peremehe poole traavib. See aga hoiab kõhtu naeru
pärast, hoolimata Emmi noomimisest, kes Jaanusega koos oli ka sinna jõudnud.