vastati linna poolt pilkamisega. Linnarahval ja rootslastel oli viis korda rohkem suurtükke ja sõjamoona kui venelastel; ka oli see teatud asi, et selleaegsed vene sõjamehed lahingus küll kardetavad, piira-misekunstis aga osavuseta olid. Nõnda arvasid tallinlased piirajate suurt arvu julgesti põlata võivat. Nad elasid priskesti ja pühitsesid koguni pulmi ja pidusid, kuna vene kantsis Tõnismäel suurtükid paukusid ja esimesed tulekuulid raksudes telliskivi-katustest läbi lõid. Et venelaste arvu ja nende nõu kindlasti teada saada, anti Ivo Schenkenbergile käsk oma salgaga ja ühe osa rootsi ratsanikkudega äkisti linnast välja tungida ja mõnd venelast elusalt kinni püüda. Ivo täitis käsku. Pimedal . ööl tõmmati Viru värav üles ja lasti salk ratsamehi välja. Nad sõitsid esmalt pikkamisi, end võimalikult põlenud majade rusude varju hoides, venelaste laagri 405
Uks avati kiiresti ja ta astus sisse. Talle pakuti istet, kuna vanamees ja tema kaks pikka poega kähku riietusid. «Nüüd, mu poiss, ma loodan, et oled tublisti näljane, sest hommikusöök on valmis, niipea kui päike tõuseb, ja veel särtsuvalt tuline -- võid selles kindel olla. Me poistega lootsime, et sa öösel tagasi tuled ja siia jääd.» 173 «Mu! oli kole hirm ja ma jookski ara,» vastas Huck. «Ma pistsin plagama, kui püstolid paukusid, ja jooksin kolm miili ühtejärge. Tulin nüüd siia, et kõigest lähemalt kuulda, ja ma tulin sellepärast enne päevavalgust, et ma ei taha nende saatanatega kokku sattuda, isegi kui nad surnud oleksid.» «Vaene poiss, sa näed tõesti välja, nagu olejas sul raske öö seljataga, kuid siin on säng sinu jaoks pärast seda, kui sa söönud oled. Ei, nad ei ole surnud, poisu, meil on päris kahju sellest. Me
annaabi.ee 
