Kuid, mida ei olnud, oli telefon, mida Kätlin oli otsima tulnud. Vana naine nägi tüdruku segadust ning avas siis oma suu: "Need, mu kallis seltsiline, on raamatud. Need on nagu nutitelefonid, kuid lihtsalt omamoodi ja ajatud. Need on täpselt sama targad, tuleb lihtsalt osata neid kasutada". Vana naine tõstis oma käed, võttis raamatu riiulilt, avas selle. Kogu tuba oli erilist lõhna täis, korraga tundis Kätlin oma ninas imelikku kõdi ning järsku lõi vana naine raamatu pauhti kolm korda kokku. Kätlin ei suutnud enam oma silmi kontrollida ning need vajusid lihtsalt kinni. Järgmisel hommikul ärkas Kätlin üles oma maja ees, käes üks raamat. Imekombel teadis ta, mis tal käes on ning kuidas seda kasutada. Ta avas raamatu ja see kõneles temaga. Oma rõõmust tahtis ta ka perele rääkida. Kodu uksest sisse astudes istusid kõik suures toas diivanil. Suureks imestuseks lugesid nad kõik raamatuid. Kätlini saabumist nähes, hõiskasid nad talle
me eelmine aasta maal tegime ei saagi trenniks nimetada , sest sellel inimesel , kes meiega koos seal oli polnud isegi treeneri litsentsi ja ega me seal peale mängimise suurt ei teinud . Linnas on ikka esikohal igasugused korvpalliga seotud harjutused ja trenni lõpus mängitakse umbes veerand tundi . Esimesel kuul olin ma ikka tõsises masenduses ja ega sellest enne kevadet välja ka ei tule . Muutuseid , mis mõjutavad minu nüüdset elu on liiga palju ja need kõik tulevad korraga . Pauhti ja ongi kohal , ei mingit ükshaaval punnimist . Üldiselt ma olen püüdnud säilitada seda rahu , mis minus oli põhikoolis , aga see on raske . Vahel on tõesti selline tunne , et ei suuda enam . Tunnistan endale koguaeg , et ei tohiks olla nii närvis ja pinges koguaeg , sest see mõjub kõik ellu . Egas see vanematest lahus elamine pole ka mingi meelakkumine , selles suhtes ma kadestan linnalapsi , kes saavad keskkooli ajal veel kodus elada
annaabi.ee 
