A.dumas Kolm musketäri terve raamat
sõnad. Ta oli kahtlemata harjunud niisuguste etteheidetega, sest ta kuulas mind rahulikult,
naeratades, käed risti rinnal. Kui ta siis arvas, et olen oma südame tühjaks puistanud, tuli
ta minu poole. Ma sööstsin laua juurde, haarasin noa ja asetasin oma südame kohale.
«Veel üks samm, ja teil tuleb ennast süüdistada mitte ainult minu häbistamises, vaid
ka surmas,» hüüdsin talle.
Nähtavasti oli minu pilgus, hääles, kogu minu olemuses niisugune siirus, mis veenab
isegi kõige patusemaid hingi, sest ta peatus ja ütles:
«Teie surmas? Oh ei. Te olete liiga veetlev armuke selleks, et nõustuksin teid niiviisi
kaotama pärast seda, kui mul on õnnestunud teid üksainus kord omada. Nägemiseni, mu
kaunitar. Tulen teid uuesti külastama, kui olete
paremas tujus.»
Seda öeldes ta vilistas. Lamp, mis valgustas mu tuba,
573
kerkis üles ja kadus. Ma olin uuesti pilkases pimeduses Hetke pärast kuulsin uuesti,
kuidas avanes ja sulgus uks. Lamp laskus taas ja ma nägin, et olen üksi.