"Anne Boleyni õnn ja hukk" - Robert Widl
''Ja mida te siis nüüd
teha kavatsete? Isa kuuesabas rippuda ja sõrmega seina uuristada?'' Ta naerab
ülemeelikult.
''Ma mõtlesin,'' kogeleb Boleyn segaduses, ''et kui Majesteet suvatseb olla armuline
ja halastab mu tütardele...''
''Kulla mees,'' naerab Henry laia suuga, ''ma ei pea tütarlaste internaati. Kuigi
kuninganna...'' Ta pöördub armastusväärselt Catherine'i poole: ''Madame, võib-olla
oleks teil oma kaaskonnas vajadus kahe väikese õienupu järele, kes patupaabelist
tulles vajaksid täiustamist vanas heas inglise kasvatuses ?''
''Oo, nagu kuulda, oli Prantsuse kuninganna Claude hea südamega, aga ka rangete
kommetega kasvataja,'' vastab Catherine taktitundeliselt. ''Mu saatjaskond on juba
küll piisavalt suur, aga kui teie, mu abikaasa, ei pea seda priiskamiseks, et võtame
veel kaks õuepreilit lisaks...''
''Noh, master Boleyn,'' särab Henry heatujuliselt. ''Te võlgnete tänu Tema
annaabi.ee 
