"patukahetsejaks" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

212 ja värisesid, aga nii elutult ja mehaaniliselt kui lehed, mida tuul laiali puhub. Vahel vilksatas ta süngetes silmades sõnulseletamatult sügav, kurb, vääramatu pilk, mis vahetpidamata oli pööratud kuhugi kongi nurka, mida väljast näha polnud, pilk, mis selle kannatava hinge tumedad mõtted nagu tervenisti mingile salapärasele esemele oleks koondanud. Niisugune oli see olend, keda ta eluaseme järgi kutsuti «vangiks», riiete järgi aga «patukahetsejaks». Kõik kolm naist -- Mahiette'i ja Oudarde'i juurde oli tulnud ka Gervaise -- vahtisid läbi aknaaugu. Nende pead tegid vangikongi veelgi pimedamaks, kuid õnnetu, kellelt nad sellega valgusenatukese riisusid, ei teinud neist väljagi. «Ärme teda eksitame,» ütles Oudarde tasa. «Ta palvetab hardalt.» Samal ajal silmitses Mahiette järjest kasvava ärevusega seda kõhetut, närbunud, sagris juustega pead ja ta silmad valgusid vett täis. «Küll oleks imelik...!» sosistas ta.